Kuidas valmistada ruum ette telekineesi harjutamiseks?

Kui soovid telekineesiga regulaarselt tegeleda, tasub valida selleks kindel koht.

See ei pea olema eraldi tuba. Piisab ka lauast, riiulist või väikesest alast ruumis, kus tunned end hästi ja saad rahulikult olla.

Seal võiksid hoida ka oma harjutamisvahendeid: spiraale, pendleid, ripatseid, kompasse ja teisi esemeid, mida praktikas kasutad.

Kui kõik vajalik on ühes kohas, muutub ka harjutamise alustamine lihtsamaks.

Hea on valida koht, kus teised inimesed sinu teadmata esemeid ümber ei tõsta ega puuduta.

Telekineesi harjutamine on individuaalne protsess. Omaette olemine aitab suunata tähelepanu sellele, mida parasjagu teed ja märkad.

Ka harjutamisvahendite püsiv paigutus on kasulik. Nii tunned oma keskkonda paremini ning märkad kergemini, kui midagi on muutunud.

Harjutamise koht võiks olla puhas ja korrastatud.

Küsimus ei ole ainult esteetikas. Korras keskkonnas on vähem tähelepanu hajutavaid tegureid ning lihtsam on keskenduda harjutusele.

Ka harjutamisvahenditesse tasub suhtuda tähelepanelikult. Need on osa sinu praktikast ning aja jooksul kujuneb sul välja oma viis neid kasutada, paigutada ja hoida.

Kui kasutad magnetilisi osuteid, kompasse või teisi magnetmaterjalidest valmistatud vahendeid, ära aseta neid tugeva magnetvälja allikate lähedusse.

Sellisteks võivad olla näiteks:

• arvutid
• mobiiltelefonid
• kõlarid
• osa kodutehnikast
• muud magneteid või elektromagneteid sisaldavad seadmed

See aitab vähendada olukordi, kus eseme liikumist mõjutab mõni väline füüsikaline tegur.

Kergete ripatsite ja spiraalidega harjutamisel on oluline kontrollida õhu liikumist.

Avatud aken, ventilatsioon, konditsioneer või isegi inimese enda liikumine ruumis võib tekitada väga nõrga õhuvoolu, millest piisab kerge eseme liigutamiseks.

Üks lihtne võimalus on paigutada kõrvuti mitu sarnast ripatsit. Nende käitumise võrdlemine aitab paremini märgata, kas ruumis võib olla õhu liikumist.

Mida paremini tunned oma harjutamiskeskkonda, seda lihtsam on nähtut hinnata.

Kui kasutad klaasi või muu läbipaistva katte alla paigutatud ripatsit, tasub vältida otsest päikesevalgust.

Päikese käes võib anuma sees olev õhk ebaühtlaselt soojeneda. See tekitab õhu liikumist, mis võib omakorda panna väga kerge ripatsi pöörlema.

Seetõttu ei tähenda ka suletud anumas toimuv liikumine automaatselt seda, et välised füüsikalised mõjutajad puuduvad.

Need on mõned põhimõtted, millest harjutamiskoha loomisel alustada.

Praktika käigus märkad tõenäoliselt veel palju väikeseid detaile: millisel kõrgusel on mugav esemeid jälgida, milline valgustus sobib, kuidas esemeid paigutada ning millises ruumis on sul kõige lihtsam keskenduda.

Oluline on luua keskkond, kus saad rahulikult harjutada, tähelepanelikult jälgida ja oma kogemusi võrrelda.

Sobiv harjutamisruum kujunebki aja jooksul koos praktikaga.